Mõnikord ka Jean-Frédéric Maximilien de Waldeck

16. märts 1766 (arvatavasti) – 30. aprill 1875

„Waldeck oli väga silmapaistev inimene, samas tuleb arvestada, et talle meeldis end kiita ja kuna tema arvates oli hea lugu parem kui tõde, ei saa kõiki ta pajatusi oma elust faktidena võtta.” Selline on umbkaudu tavaliselt teda tutvustava teksti algus; selline on ka Wikipedias.

Tõepoolest esineb tema lugudes palju vasturääkivusi. Näiteks olevat ta enda sõnul sündinud kas Pariisis, Prahas või Viinis, ja teinekord on tema nime ette ilmunud krahvi, hertsogi või parunitiitel. Tõenäoliselt on ta pärit kusagilt Prahast või Viinist (või nende lähistelt; lubatagu meelde tuletada, et tollal oli see üks Püha Rooma Impeerium). Kõige tõenäolisemalt sündis ta Praha kandis saksa väikeaadliku peres ja pere kolis Pariisi, kui ta oli umbes kümnene.

Ta olevat 19-aastasena rännanud Lõuna-Aafrikasse (koos Levaillanti ekspeditsiooniga), pisut hiljem õppinud Pariisis kunsti Jacques-Louis Davidi käe all ja seejärel võtnud osa Napoleoni Egiptuse-ekspeditsioonist. Sõltumatud allikad neid fakte ei kinnita ja tegelikult ei tea keegi, millega ta tegeles enne 1822. aastat, kui ta nimi kirjalikesse allikatesse ilmub. Kirjastaja Henry Bertroud palkab ta tegema litograafilisi tõmmiseid Antonio del Río poolt Palenques (Mehhiko) tehtud joonistest ja dokumentides on mainitud tema sügavat huvi nende paikade Kolumbuse-eelse ajaloo vastu. Joonistada oskas ta kahtlemata suurepäraselt ja tema teadmised annavad kummatigi põhjust uskuda, et vähemasti mingi tõepõhi peab ta lugudel olema.

Edasine, nagu öeldakse, on ajalugu. Järgnevatel aastatel külastas ta Mehhikot, uuris Xochicalcot ja Teotihuacani; ta pani oma laagri üles keset varemeid; loomulikult kuulusid laagri juurde teenijad ja noor armuke kohaliku rahva hulgast. Samas tegi ta kõige selle juures uskumatul hulgal tööd – mõne päevaga valmis üle saja joonise. Beau Relief’i (või Beau reljeefi – kaaneillustratsiooni) peetakse tõeliseks meistriteoseks; selle kohta on lausa öeldud, et see on “Augustinuse aja vääriline”….

Muidugi tuleb mainida, et kui reismehed enamasti võtavad kaasa vastavat paika puudutava kirjanduse, siis Waldekil oli kaasas Homerose „Odüsseia” John Flaxmani illustratsioonidega. On võimatu mitte märgata, et need illustratsioonid on mõjutanud Palenques tehtud jooniseid.

Väga palju on vaieldud selle üle, kuipalju Waldecki joonistused on „ebakorrektsed”. Aastakümneid, tegelikult üle sajandi on tema töid nimetatud liigselt fantaasiaküllasteks ja kahtlemata esinevate vigade tõttu enamasti kõrvale heidetud. Samas tuleb meeles pidada, et tollal ei olnud olemas fotograafiat ega ühtki muud originaalkujutise salvestamise võimalust ja Waldeck oli üks esimesi, kes uuris põhjalikumalt muistsete Ameerika rahvaste kultuurimälestisi. Viimase põlvkonna uurijad, vastupidi, suudavad talle andeks anda, et ta – tegelikult ajastu vaimu ja tollaseid arusaamu järgides – tõi nähtu lähemale Euroopa kultuurile. Tema joonistes on enam selgust ja võib öelda, et ta jäädvustas Ameerika rahvaste kultuuri ilu auditooriumile rohkem mõistetavates kujundites.

Teatud mõttes avab selle mehe olemust ja tollast mõttemaailma ka see, kuidas ta andis uuesti välja „I Modi”, renessansiaegse Itaalia rohkelt illustreeritud erootilise sisuga raamatu. Sellest ei olnud palju järel; ta väitis, et leidis peaaegu täieliku eksemplari. Lugeja suudab ise esitada küsimuse, kas ta mitte säilinu alusel hoopis oma raamatut ei kirjutanud… (tema versiooni tekst kattub suuremas osas raamatu varasemate, arhiivides tükati säilinud eksemplaridega, pildimaterjali aga on kordades juurde tulnud).

Waldeck oli veendunud, et muistsed kultuurid suhtlevad endiselt tänapäeva inimestega. Et kadunud loojate mõtted ja seega ka arusaamad ja tõed sünnivad üha uuesti ja uuesti tänapäeva inimestes. Me võime näha vigu ja süüdistada teda siiani eksisteeriva, maianismi nime all tuntud müstilisele väärõpetusele alusepanekus. Ent me võime näha meest, kes oli esimene ja võib-olla ainus, kes on toonud tänapäeva inimesteni Kolumbuse-eelse Ameerika kultuuride ilu, mitte ainult süstematiseerinud neid kuivteaduslikus dokumentatsioonis.


1825. aastal sõitis ta kaevandusinsenerina Mehhikosse, ei pidanud aga selles ametis kaua vastu, sest tundis palju rohkem huvi sealsete muistsete kultuuride vastu. 1834. aastal palkas lord Kingsborough ta uurima Uxmali. Tema seal tehtud jooniste ja rekonstruktsioonide kohta öeldakse sedasama, mis juba eelnevalt kirjas – neid peetakse äärmiselt fantaasiaküllasteks, kuid kahtlemata on need ilusad ja kui uurima hakata, hämmastavalt detailirikkad ja -täpsed.

Igatahes avaldas ta 1838. aastal Pariisis raamatu „Voyage pittoresque et archéologique dans la province d’Yucatan pendant les années 1834 et 1836”, kus üsna paljudelt illustratsioonidelt võib leida egiptusepärasust, mis siiski originaalidele omane ei ole. 1839. aastal võeti ta Ameerika Antikvaaride Liidu liikmeks. Tema tööd inspireerisid suuresti ka müüte Atlantisest, mille kaudu oleksid võinud toimuda kontaktid Euroopa ja Ameerika antiikmaailmade vahel.

1866. aastal, kui ta pühitses oma sajandat sünnipäeva, andis ta välja ka kopsaka kogu pildimaterjalist, millega elus kokku oli puutunud.

Ta suri (arvatavasti) südameatakki 109 aasta ja 45 päeva vanusena, imetledes kaunist naist Pariisis Champs-Élysées’l.